Shveitsi teadlane Friedrich Miescher eraldas 1869 aastal mädakoldest materjali, mille ta nimetas nukleiiniks. Nukleiin oli happeliste omadustega ja seega sai ta nimeks nukleiinhape.
Nukleiinhappeid on kahte tüüpi:
•Deoksüribonukleiinhape (DNA) - leidub raku tuumas, mitokondris ja kloroplastis
•Ribonukleiinhape (RNA) - leidub kogu rakus
Nukleiinhapped on polünukleotiidid. Iga nukleotiid koosneb kolmest osast:
1953 aastal esitleti Inglismaal, Cambridges kahe teadlase James Watsoni ja Francis Cricki poolt DNA sekundaarse struktuuri mudelit, mille eest nad hiljem pälvisid Nobeli preemia.
DNA on kaksikahelaline heeliks, ning need ahelad on omavahel komplementaarsed. Komplementaarsus tuleneb lämmastikaluste omavahelisest spetsiifilisest paardumisest: adeniin paardub alati tümiiniga ning guaniin paardub alati tsütosiiniga. Kahte polünukleotiidiahelat seovad omavahel vesiniksidemed. A ja T vahel on 2 vesiniksidet ning G ja C vahel on 3 vesiniksidet.
Peaaegu kõik organismide pärilikkus tuleneb DNA-st. Neli nukleotiidi: ACGT – eri järjestuses kannavad endas kogu vajaminevat informatsiooni, et luua ja säilitada uus organism.
Geen on spetsiifiline kromosoomi osa, mis kodeerib üht polüpeptiidi. Teisisõnu on geen kromosoomi kindlas lõigus (lookuses) paiknev pärivustegur, mis määrab otse või kaudselt ühe või mitme tunnuse arengu. Tunnused on enamasti määratud valkude või nende tegevuste poolt. Valgud koosnevad ühest või mitmest polüpeptiidist.
Geneetiline informatsioon liigub DNA-lt RNA-le ja RNA-lt valgule. Seda seaduspära nimetatakse molekulaarbioloogia põhidogmaks.
Geeni ekspressioon on protsess, kus geenis olevat informatsiooni kasutatakse funktsionaalse geeni produkti (enamasti valk) sünteesimiseks.
Nukleiinhappeid on kahte tüüpi:
•Deoksüribonukleiinhape (DNA) - leidub raku tuumas, mitokondris ja kloroplastis
•Ribonukleiinhape (RNA) - leidub kogu rakus
Nukleiinhapped on polünukleotiidid. Iga nukleotiid koosneb kolmest osast:
- fosfaatgrupp
- 5-süsinikuline suhkur ehk pentoos (DNA-s on selleks 2-desoksüriboos; RNA-s riboos)
- lämmastikalus
- adeniin (A)
- guaniin (G)
- tümiin (T)
- tsütosiin (C)
1953 aastal esitleti Inglismaal, Cambridges kahe teadlase James Watsoni ja Francis Cricki poolt DNA sekundaarse struktuuri mudelit, mille eest nad hiljem pälvisid Nobeli preemia.
DNA on kaksikahelaline heeliks, ning need ahelad on omavahel komplementaarsed. Komplementaarsus tuleneb lämmastikaluste omavahelisest spetsiifilisest paardumisest: adeniin paardub alati tümiiniga ning guaniin paardub alati tsütosiiniga. Kahte polünukleotiidiahelat seovad omavahel vesiniksidemed. A ja T vahel on 2 vesiniksidet ning G ja C vahel on 3 vesiniksidet.
Peaaegu kõik organismide pärilikkus tuleneb DNA-st. Neli nukleotiidi: ACGT – eri järjestuses kannavad endas kogu vajaminevat informatsiooni, et luua ja säilitada uus organism.
Geen on spetsiifiline kromosoomi osa, mis kodeerib üht polüpeptiidi. Teisisõnu on geen kromosoomi kindlas lõigus (lookuses) paiknev pärivustegur, mis määrab otse või kaudselt ühe või mitme tunnuse arengu. Tunnused on enamasti määratud valkude või nende tegevuste poolt. Valgud koosnevad ühest või mitmest polüpeptiidist.
Geneetiline informatsioon liigub DNA-lt RNA-le ja RNA-lt valgule. Seda seaduspära nimetatakse molekulaarbioloogia põhidogmaks.
Geeni ekspressioon on protsess, kus geenis olevat informatsiooni kasutatakse funktsionaalse geeni produkti (enamasti valk) sünteesimiseks.